Eesti
English Español
Eesti ja Hispaania » Kultuur »

Eesti kultuuri kohalolust Hispaanias

06.07.2016

Aastal 2007 kirjutas Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professof Jüri Talvet:


Ei ole ammu see, kui Eesti maana, rahvana ja kultuurina oli Hispaanias sama hästi kui tundmatu. Seik, et ta vastu oma tahtmist pidi kuuluma suure nõukogude impeeriumi perifeeriasse, oli ta kustutanud Euroopa ja maailma mälust.

Alates Eesti poliitilise iseseisvuse taastamisest (1991) ja ühinemisest Euroopa Liiduga (2004) on kahe maa vahelised suhted – olgu ametlikus, majanduslikus, inimlikus, kultuurilises või mõnes muus plaanis – murranguliselt laienenud. Piisab, kui mainida ilmekat tõika: Eesti tähtsaimas hariduskeskuses Tartu Ülikoolis õpib praegu hispaania filoloogiat ja kultuuri enam kui sada üliõpilast. Euroopa Liidu Erasmus-Sokratese programmi raamides on sõlmitud üliõpilaste ja õppejõudude vahetuslepingud Tartu Ülikooli ja kaheksa Hispaania ülikooli vahel.

Ühe maa kultuuriline kohalolu teisel maal ei ole sugenenud siiski vaid viimasel viieteistkümnel aastal – Eesti uue sõltumatuse ajajärgul. Kultuuri sügavamad-jäävamad märgid vajavad küpsemiseks vähemalt sajandit või isegi rohkem aega. Mis puudutab Eesti kultuurilist kohalolu Hispaanias, tõstaksin esile kolme „küpset“ kultuurimärki, mille tähendus küllap tulevikus püsib ja laienebki.

Kõigepealt tahaksin viidata Valle-Incláni „Boheemi valguse“ tuntud tegelase Basilio Soulinake prototüübile. See polnud keegi muu kui Ern(e)st(o) Bark (1858-1922), 1898. aasta põlvkonna kaasaegne, mitmekülgne ja viljakas kirjanik, ligemale poolesaja otse hispaania keeles kirjutatud raamatu autor, Alejandro Sawa hea sõber ning XIX sajandi Madridi boheemlaskonna võtmekujusid. Ta sündis väikeses maapaigas Jõgeva lähedal, 50 km kaugusel Tartust. Ta oli baltisaksa päritolu, elas kaasa eesti rahvusliku „ärkamise“ liikumisele ning oma ajast ees olles unistas sõltumatute Balti riikide föderatsioonist. Jälitatuna tsaarirežiimi poolt põgenes ta välismaale, asudes 1884. aastal Hispaaniasse, kus abiellus andaluuslannaga ning jätkas oma heitlikku tegevust ühiskondlik-poliitilisel alal ja poliitilis-kultuurilist loomingut.

Hispaania peab alles avastama Barki kui „eurosotsialistliku“ mõtteviisi ühe algataja ning demokraatia ja sotsiaalse õigluse kirgliku eestvõitleja. Ees oma ajast – ja eelkäijaks ses mõttes Ortega y Gassetile –, ennustas Bark allakäiku majanduslikult olgu kui tahes jõukatele ühiskondadele, mis alavääristavad kultuuri. Nagu varsti pärast teda Ortega y Gasset, rõhutas Bark kultuuri kui ülimat valgustusprintisiipi elukaoses.

Ülejäänud kaks Eestist Hispaaniasse küündinud märki on vastsemad. Maineka Tartu semiootiku Juri M. Lotmani (1922-1993) loomingut on hakatud tõlgendama „piiri“ kontekstis üksnes Eesti taasiseseisvumise järel. Lotman sulandab semiootilisse universalismi ärasegamatult omamaise joone, mis tuleneb tema enda olust „piiril“ ja „äärel“. Kahtlen, kas Lotman jaganuks oma sõbra Umberto Eco vaimustust väljavaate üle paljurassiliseks Euroopaks, kus rahvuslikud tunnusjooned tasapisi hägunevad. (Vähemalt silmas pidades semiosfääride „ökoloogiat“, mis viimase elujärgu Lotmanit üle kõige erutas.)

Eesti kultuuri kolmandat märki, mida Hispaanias on tähele pandud, esindavad Jaan Krossi (s. 1920) ajalooromaanid „Keisri hull“ (1992; eesti k 1978) ja „Professor Martensi ärasõit“ (1995; eesti k 1984). Need on avaldanud kirjastus Anagrama. Viimastel aastakümnetel on Krossist saanud Nobeli kirjandusauhinna „püsikandidaat“. Tema teoste rahvusvaheline retseptsioon on märkimisväärne – hoolimata kommunikatiivsest barjäärist ehk siis üldisest raskusest tõlkida väikekeeltest – nagu eesti keel – rahvusvahelise levikuga keeltesse. Krossi tegelaste sisemonoloogid lubavad lugejal siseneda ajaloolise „ääre-olu“ sügavustesse, ehk teisiti öeldes dialoogilise teadvuse mikromudelisse, mille eosed ilmnevad samamoodi jõuliselt suuremates „äärepiirkondades“, nagu ajalooline Hispaania. Seda, et Krossi loomingu neid omadusi on kõrgelt hinnatud Hispaanias, kinnitavad ajakirjanduses ilmunud oivalised käsitlused, mille autoriteks teiste seas on silmapaistvad hispaania kriitikud Carlos García Gual, Ángel García Galiano, J. Ernesto Ayala-Dip ja José María Latorre.

Viimastel aastatel võib Hispaanias täheldada viljakat ja lootustandvat „ääre“-entusiasmi eesti kultuuri vastu. Küll, kui mainida kaht näidet. 2002. aastal ilmus Santiago de Compostelas eesti kaasaegse luule esinduslik antoloogia Vello ceo nórdico („Vana põhja taevas“), mis sisaldab luuletuste tekste ka eesti ja inglise keeles. Barcelona Casa de l’Est omalt poolt on oma kodulehekülgedele katalaani ja hispaania keeles koondanud küllusliku ja suurejoonelise teabe eesti kultuuri erinevate tahkude kohta, nagu ka selle ajaloolise ja tänapäevase vastuvõtu kohta Hispaanias.





TopBack

© Eesti Suursaatkond Madridis Calle Claudio Coello 91 - 1D, 28006 Madrid, tel. (34 91) 426 16 71 , e-mail: Embassy.Madrid@mfa.ee